Allikas: Terviseamet (6); Statistikaamet (47)
Tabel 17. HIV-nakatunud emadele sündinud lapsed ja vertikaalse leviku sagedus, 1987–2010
Aasta HIV-nakatunud
rasedad naised HIV-nakatunud naistele sündinud lapsed
HIV-positiivseid nende hulgas
Arv %
1987/1999 AP 0 0 …
2000 13 3 0 0
2001 52 20 3 15,0
2002 74 16 2 12,5
2003 119 62 3 4,8
2004 127 82 7 8,5
2005 133 88 4 4,5
2006 126 105 4 3,8
2007 131 91 2 2,2
2008 AP* AP 8 …
2009 AP AP 3 …
2010 AP AP 2 …
Allikas: Terviseamet (6); Ustina (56)
*Andmed puuduvad
11.2. Arutelu
Siiani on ametlikult registreeritud AIDSi juhte ja AIDSiga seotud surmajuhte olnud väga vähe, seda vaatamata ARV ravi madalale hõlmatusele. Teistelt poolt viitab modelleerimine, et ainuüksi 2007. aastal oli Eestis umbes 500 HIViga seotud surmajuhtu (49). On selge, et surmapõhjuste registris on HIV-nakkust kui surma täiendavat põhjust või koinfektsiooni liiga vähe registreeritud. Eri allikatest pärinevate surmadega seotud andmete usaldusväärsus on madal ja seega ei ole võimalik hinnata, kui palju HIV-nakatunud inimesi on surnud muudel põhjustel peale AIDSi. Üksnes vähene registreerimine ise ei selgita suuri erinevusi registreeritud ja modelleeritud surmajuhtude arvus. Teine võimalik faktor on see, et tegelik HIV-nakatunud inimeste elumus on pikem kui mudeli vaikimisi antud kümme aastat (49). Lisaks võib näitajaid mõjutada teatav juhtude kahekordne registreerimine enne 2008. aastat, mil uute HIVi juhtude ametlikus arvus sisaldusid anonüümselt diagnoositud juhud. Ei ole võimalik hinnata, kui palju need eri faktorid tegelikku olukorda mõjutavad.
Antiretroviirusravil olevate inimeste arv on aeglaselt, kuid püsivalt kasvanud, kuid suur osa on ravi ootamas. Põhjuseks võib olla see, et inimesed ei pöördu kohe pärast HIVi diagnoosi saamist infektsionistide poole, samuti hilinenud diagnoosimine ja ravi alustamisest keeldumine (K.
Zilmer, isiklik kontakt). Teine põhjus võib olla suhteliselt kõrgem HIViga seotud tervishoiuteenuste saamise lävi; inimesed peavad tervishoiusüsteemis orienteeruma ega pruugi ravi ja hoolekande otsimiseks olla motiveeritud.
Meie andmed viitavad, et SNid võivad olla ebaproportsionaalselt kaetud antiretroviirusravi ja HIViga seotud tervishoiuteenustega. Juurdepääsule võivad takistuseks olla ravikindlustuse puudumine, vajadus maksta visiiditasu, raskused tervishoiusüsteemiga suhtlemisel ning muud probleemid. Kõikehõlmav lähenemine, mis sisaldab narkomaania ravi, HIV-testimist, nakkushaiguste ravi ja hoolekannet, on kõige suurema väljavaatega HIV ja TB nakkusega narkomaanide skriinimise, ravi ja hoolekande jaoks, sest see aitaks lõpuks vähendada elanikkonnas haiguste levikut (141, 148, 149).
Üldiselt on SNid tihti traditsiooniliste meditsiiniasutuste külastamise suhtes ettevaatlikud, eelistades kasutada erakorralist abi pakkuvaid asutusi ja seda ainult haigestumise korral.
Stigmad, hirm ja mitu kaasuvat haigust võivad seda vastumeelsust soodustada, põhjustades hilinenult hoolekande ja ravi juurde jõudmist (148). Uuringud stigma ja diskrimineerimise kohta näitavad, et kuni 28% ambulatoorsel ravil olnud HIViga inimestest oli viimase 12 kuu vältel kuulnud tervishoiutöötajatelt negatiivseid ja/või stigmatiseerivaid kommentaare. Paljud inimesed eelistavad oma staatust mitte teatavaks teha, näiteks vaid 36% HIViga inimestest on öelnud oma perearstile, et nad on HIViga nakatunud (25).
Ameerika Ühendriikide Tervishoiuteenistus ja Ameerika Infektsioonhaiguste Ühing on soovitanud liita käitumise muutmise nõustamine HIV-nakatunud patsientide rutiinse meditsiiniabiga, et vähendada riskikäitumist, mis on seotud HIVi levikuga, ning samuti soovitatakse STLIde rutiinset skriinimist (150). Soovimatu raseduse osakaal opioididest sõltuvate naiste hulgas on osutunud mitu korda kõrgemaks kui üldelanikkonna naiste hulgas.
Vaja on rakendada interventsioone, et tegeleda soovimatu raseduse väga kõrge määraga opioide kuritarvitavate naiste hulgas. Narkomaania ravi ja kahjude vähendamise programmid on tõenäoliselt olulisteks kohtadeks selliste interventsioonide jaoks (113, 114). Riigil ei ole spetsiaalseid juhiseid HIViga inimeste seksuaaltervise edendamiseks ja STLI raviks ning preventsiooniks. Arvestades sellega, et enamik HIViga inimestest on reproduktiivses eas, on
vajadus nõustamise järele (soovimatute raseduste ning STLI ja HIVi seksuaalpartneritele leviku ennetamise valdkonnas) ning samuti parema juurdepääsu järele STLI teenustele nende seas, kes ei ole ravikindlustatud.
HIVi vertikaalse leviku määr on jäänud alla 10% ja on alates 2004. aastast vähenenud. Seega võib vertikaalse nakkuse ennetamise tegevusi pidada edukateks. Arvestades siiski noorte HIV-nakatunud naiste (kes on SNid või muud moodi marginaliseeritud) suurt arvu, tuleb pöörata rohkem tähelepanu haavatavatele rühmadele ja mööda lastud võimalustele vertikaalse leviku edasiseks vähendamiseks.
11.3. Järeldused
Vastavalt leidudele ja arutelule on vaja järgnevat.
• Arvestades hilinenud diagnooside suurt määra, ravi hilinemist ja madalat hõlmatust antiretroviirusraviga, soovitame suurendada HIV-testimist kõigis asutustes (tervishoiuasutustes ja kogukonnapõhiselt), luua aktiivsemad partnerite nõustamise ja kontaktsete väljaselgitamise teenused, aktiivsema suunamissüsteemi nakkushaiguste teenuste juurde, ravisoostumise ja interventsioonide monitoorimise. Selles protsessis tuleb erilist tähelepanu pöörata haavatavatele rühmadele. Üks lahendus võiks olla nn ühe-poe-printsiip, eriti haavatavatele rühmadele nagu SNid.
• Käitumise muumisele suunatud interventsioonid (positiivne ennetus) HIViga inimestele on Eestis väga piiratud, mistõttu tuleks HIViga inimeste jaoks parandada seksuaalkäitumise ja narkomaania nõustamisteenuseid ning juurdepääsu seksuaaltervise ja STLI teenustele.
• B-hepatiidi vaktsineerimine HIViga inimestele, kes ei ole vaktsineeritud, ja HCV ravi neile, kes on ilma ravikindlustuseta.
11.3.1. Andmelüngad
• HIViga inimeste seksuaalkäitumise ja narkootikumide tarvitamise ning sellega seotud käitumise kohta on vähe teada.
• Teenuste seiret tuleb parandada (antiretroviirusravi tulemused, ravimresistentsus, HIV-nakatunute terviseseisundi jälgimine).
12. Meestega seksivad mehed
Väljend „meestega seksivad mehed” hõlmab mehi, kes peavad ennast homo- või biseksuaalseks, kui ka mehi, kes määratlevad ennast heteroseksuaalsena või mõnel muul viisil, kuid on aeg-ajalt vahekorras meestega. Selles rühmas on peamine riskifaktor kondoomi mitte kasutamine anaalvahekorras teadmata HIV-serostaatusega juhupartneriga. Osad MSMid on seejuures abielus või on vahekorras ka naistega. Nakatumise korral võivad nad nakatada ka oma naissoost partnerit (151, 152).
Perioodil 2004–2008 registreeriti üks kolmandik Lääne-Euroopa uutest HIVi juhtudest MSMide hulgas. Alates 1990. aastate lõpust on täheldatud HIVi juhtude arvu tõusu MSMide seas enamikus Lääne-Euroopa riikides. Kuigi Ida-Euroopas on MSMide hulgas ametlikult registreeritud väga väike arv HIV-juhte (0,4% kõigist juhtudest), on see hulk suurenenud ka antud piirkonnas (153, 154).
Selles peatükis uuritakse MSMide seksuaalse riskikäitumise trende ja HIV-nakkuse homoseksuaalse leviku ulatust Eestis.
12.1. Tulemused 12.1.1. Rahvastikurühm
Eesti üldelanikkonna uuringutes ei ole küsitud andmeid MSMide sihtrühma suuruse arvutamiseks. 2010. aastal korraldatud noorteuuringus küsiti vahekorra kohta samasoolise seksuaalpartneriga. 5% seksuaaleluga alustanud 14–18-aastastest noormeestest ja 2% 19–29-aastastest meestest märkisid, et nad on elu jooksul olnud seksuaalvahekorras teise mehega (9). 2007. aastal küsiti sama küsimus viimase 12 kuu kohta ning 1% mõlema rühma noormeestest vastas, et nad olid olnud vahekorras samasoolise seksuaalpartneriga (10). Eri riikide uuringud pakuvad homo- ja biseksuaalsuse kohta erinevaid andmeid olenevalt sellest, kas küsitud on vahekorra kohta samast soost seksuaalpartneriga üleüldse, viimase viie aasta jooksul, viimase 12 kuu jooksul, enda määratletud seksuaalset orientatsiooni vmt. Erinevad andmed viitavad, et umbes 2–4% seksuaalselt aktiivsetest meestest on eelkõige homoseksuaalsed (155–157).
2005. ja 2007. aasta teostatud uuringutes gei-orientatsioongia kodulehekülgede külastajate seas ütles üks neljandik küsitletud MSMidest (valimi suurus: 2005. aastal 232, 2007. aastal 361), et nad on biseksuaalsed ja umbes üks neljandik oli olnud viimase kuue kuu jooksul vahekorras ka naistega (19, 20). 2010. aasta EMIS uuringus (valimi suurus: 612) määratles sarnane protsent end biseksuaalsena, üle poole olid olnud vahekorras naistega ja 42% ütles, et neile meeldivad ka naised (vt joonis 36). Enam kui pooltele (58%) meeldisid ainult mehed (21).
Mitmete teostatud uuringute andmed võimaldavad hinnata MSMide ja SNide rahvastikurühmade kattuvust. EMIS uuringus ütles 2% MSMidest, et nad on oma elu jooksul süstinud narkootikume (21). 2008. aastal tehtud HIV-kiirtestimise pilootuuringus (kus MSMe testiti gei-orientatsiooniga baarides ja infokeskuses) oli 79-st bi- või homoseksuaalsest meessoost osalejast viimase 12 kuu jooksul süstinud narkootikume viis (6%); nendest neli võttis osa süstlavahetusprogrammist (58). 2007. aasta SNide uuringus (valimi suurus mõlemas linnas 350, RDS-meetod) ütles 2%
meessoost osalejatest (n=290) Tallinnas, et nad on homo- või biseksuaalsed. Kohtla-Järve valimis ei öelnud seda keegi (12).
Teavet MSMide ja PKde rahvastikurühmade kattuvuse kohta on võimalik leida peatükist 12.1.1.